Minu elu minuna....

Nagu öeldakse peaks pidama päevikut. Tänasel päeval on selleks blogi. Ma olen lugenud teiste blogisid ja mõelnud et kuidas nemad oskavad ja tahavad ja mõtlevad jne. Kuid ise selleni ei ole jõudnud. Kuid nüüd sain soovituse, kirjutada enda elust. Ehk siis minu teekonnast minuna. Kuidas on elada minuna. Täpselt sellisena nagu ma olen. 

Selleks tõukeks sai minu tänane päev ja minu postitus grupis "Süües saledaks". Nii, et kopeerin selle nüüd siiagi. Mis saab kui buliimik on näljane. Lisaks oli ka viil leiba koos võidega ja kulus pakk juustu. Mõtlesin et ma püüan ühte sõltuvust muuta teisega. Kuid tulemus on kaos nagu viimased 25 aastat. Pasta on väike fusilli, Panzani originale tomatikastmega ja sama juustuga (4 viilu läks peale). Pakk sai otsa tänu mu õgardlusele. 4.a. tagasi otsustasin ma et olen piisavalt suures valus ja hakkasin kõndima. Alguseks ma muidugi pikalt ei jaksanud. Tänaseks on olemas üle 6000 treeningu kilomeetri. Mul on väga hea vorm. Kuid ikka veel arvan ma et ma olen paks. Tõsi mu kaal ongi täna 62 kilo mu 170cm pikkuse juures. Ja kui ma ei veeda õhtut söömata treenides, ma söön üle. Sest ma olen sõltlane, kes lohutab end toiduga või kui ei ole toitu üle treenimisega. Ma kirjutan enda lugu vaid selleks, et võibolla on kuskil sellest kasu, mis juhtub kui 14.a. öelda et ta on paks ja tal on koledad jalad. Sellest saab eluaegne sõltuvus, kus kilosid hävitatakse üle treenimisega. Ja lõpuks tõesti saab ka kehakaalu ja lihased. Kuid sõltuvusest ei vabane iialgi. Alati on miski, mille nimel leida, et ma pole piisavalt sale. Ja tegelikult on minul lausa piinlik öelda väga rõõmsatele minust 2 kilo raskematele, et appi ma olen liiga paks. Tegelikkus on ju vaid see et mina ei usu sellesse, milline ma olen. Ja sellesse, et mul on täna tõesti ilusad jalad. Ja treenitud keha.

Loo algus on muidugi kaugel aastate taga ja lühidalt on ka postituses kõik kokku võetud, aga hakkan siin siis jagama oma mõtteid, nii nagu suudan ja nii nagu tunnen et vajan.

Ma ei pea seda selleks, et kedagi juhendada või muuta. Vaid selleks et muutuda ise. Et kordki tunda ise enda üle rõõmu ja olla rahul saavutatuga. Ja mitte olla oma kaalu ohver. Tõsi kaal iseenesest on mul kogu aeg sama koha peal. Tema ei liigu, numbrid tema peal vaid liiguvad. Ja ta on halastamatu. Samas kui ma viimati leidsin sealt numbrid 63,5kg, ma väga ei ehmatanudki. Viimaste kuude tark otsus olla taimetoitlane oli ju mõjunud. Ja ma sain taas kuudeks treenida. Ja ma lubasin endale, et ma ei treeni üle, ka selle kogemuse ma juba olen saanud. Vaid et ma treenin nii palju kui vaja. Pärast 60km metsas suuskadel, ma päris sama enam ei arvanud. Noo ega ma ikka vähe ka ei treeninud. Ma võtan seda kui võimalust, tegelikult aga kaalu poolt peale sunnitud kohustust. Sest ausalt 2kg on ju palju enam. Mu riided on kõik kaalule 56-58kg. Ja ilmselgelt ei mahu need siis selga. Kas ma olles aasta tagasi 53kg olin õnnelikum. Ei kaugeltki mitte. Siis oli mul uus probleem, et ma kindlasti olen haige, sest nii madal kaal on kindlasti tingitud haigusest. Ei onud oli vaid taas mitte söömine, ehk see, et ma ei söö, siis ma olen ju saledam. Ja nüüdseks tagasi saadud 10kilo, ju näitasid. Et kui valed võivad olla valikud. Mida juhib vaid üks organ Su elus - kaal. Nüüd siis algab teekond, mu esimene blogi maailm. Minu elust minuna. Mis on elu, kui seda juhib sõltuvus. Mida saab ehk kontrollida, aga nagu alkohoolik ei tervene iial, ei saa seda ka toitumishäirete küüsis olija.